Jätkates Digitarga kasutamist oled teadlik küpsiste kasutamisest.
Allikas: Telia

Holger Haljand: Kes aitaks taltsutada kübertonti?

#küberkiusamine #suurimjulgus

Originaallugu ilmus tänase, 11.01.2018 Postimehe arvamusküljel.

Meil on probleem. Oleme seda aastaid vaka all hoidnud ja silma alt ära lükanud. Kui ta end ilmutab, mida juhtub tihti, keerame pilgu ära. Loodame pimesi, et nii läheb ta meist mööda või kaob pikapeale sootuks. Viimastel kuudel olen kogenud, et seda koletist on võimalik taltsutada. Ja tulebki taltsutada. Kõik koos, sest teda on palju.

Ometi on seda pahalast keeruline ära tunda, veel keerulisem temast rääkida. Paljudel juhtudel on ta suisa sügavalt isiklik ja kõrvalseisjale nähtamatu. Statistika kohaselt on siiski iga neljas Eesti õpilane selle tondiga kohtunud ning iga kuues ise tema saabastesse astunud. Kui aus olla, siis arvan, et tegelikult on seis veelgi hullem. Me lihtsalt ei taha või julge seda tunnistada.

Hiljuti ilmus Postimehes lugu teismelistest, kes mõnitasid Facebooki suletud grupis oma koolikaaslasi, arvustasid nende välimust ja soovisid surma nii neile kui ka nende lähedastele. Lood kellegi pilkamisest kübermaailmas pole enam ammu uudised, vaid igapäevane reaalsus, millega silmitsi seisame. Kurjad kommentaarid sotsiaalmeedias, uudistekanalites või mistahes muus internetikeskkonnas on saanud loomulikuks osaks meie elust. Miks me sellega kübermaailmas lepime, kui igapäevases elus peame viisakust ja heatahtlikku suhtlemist normaalsuseks? Seda enam, et kurjus ja tigetsemine ei tee inimesi sugugi õnnelikumaks. Peame saama üle hirmudest ning rääkima küberkiusamisest ausalt ja avameelselt. Üle käte kasvanud tonti tuleb taltsutada nüüd ja kohe, paremat aega ei tule.

 

Suurim julgus

 

Kiusamine internetis ja nutiseadmetes ei nõua julgust. Nii nagu nõuab seda kiusule vastu astumine ja toe pakkumine neile, kes end ise kaitsta ei oska. Eesmärk ei saa olla näidata näpuga süüdlaste poole, karistada või häbistada. See ei vii sihile. Tuleb proovida minna algpõhjuste juurde. Kõnetada neid, kes on kiusanud või olnud kiusatud kui ka kõrvalseisjaid, kellel on kiusuvastases võitluses oluline roll. Tahan julgustada kiusu märkama, sekkuma, abi ja tuge pakkuma.

Kius internetis on seda salakavalam, et mõjub kiusaja jaoks anonüümsena. Puudub kohene tagasiside, põhjustatud valu pole näha ning empaatia­võime seda väiksem. Mis kõige hullem, ohvri jaoks võib see kesta 24/7 ehk jälitada teda koolist koju, seadmest seadmesse. Tean lapsevanemana, et see ei ole enam ammu mõne üksiku lapse, klassi või kooli probleem. See on ühtviisi tõsine murekoht igas Eestimaa nurgas, nii linna- kui ka maakoolides.

 

Kõlbeliste normide mõjuala

 

Aga millest see tuleb? Kehtivad ju nii kodus, koolis kui ka tööl kirjutamata viisakusreeglid, millest me kinni peame. Testime aeg-ajalt piire, ent jääme seda tehes ikka iseendaks. Kui ka eksime, tunnistame viga, vabandame ja läheme edasi.

Olukord muutub siis, kui klaviatuuri ja ekraaniga kahekesi jääda. Tekib teatud eraldatuse, isegi näilise anonüümsuse tunne. Ununevad tavapärased väärtushinnangud ja kaob seni normiks olnud suhtluskultuur. Sotsiaalmeedia peamagistraalilt selle kõrvaltänavatesse sattudes võib seal kokku põrkuda suisa karjuva kultuuritusega.

Kui teistega ühes ruumis olles peame ropendamist ja solvamist kõlbmatuks, siis miks peaks see sobima digitaalsesse maailma. Kirjaoskus küberruumis on sama oluline kui oskus end korrektselt päriselus väljendada. Kui ulatame visiitkaardi käest kätte, siis tahame, et meie nimega seostuks vaid positiivne. Virtuaalset visiitkaarti ulatades saadab meid aga juba mainitud näiline anonüümsuse tunne. Või vähemalt nii püüan enda jaoks lahti mõtestada seda, mida olen oma silmaga pidanud lugema.

Mulle näib, et viga tuleb sisse hetkel, kui eeldatakse, et kõlbelised normid kanduvad meid ümbritseva keskkonna muutudes automaatselt üle ka uude keskkonda. Sisenedes küberkeskkonda, ei pruugi me päriselt endiseks jääda. Vastupidi, eemaldume oma moraalsete tõekspidamiste mõjualast. Iga inimese puhul sõltub muutuse ulatus sellest, kui paigas või küpsed on tema väärtushinnangud. Kui need on alles välja kujunemas või pole tehtud tööd nende arendamisel, on loodud hea pinnas küberkiusu tekkeks.

 

Sild kahe maailma vahel

 

Eelmise aasta sügisel Telias alguse saanud küberkiusu ennetava sotsiaalkampaania pinnalt on mul tekkinud arusaam sellest, kuidas kujunevad e-ajastul lapse väärtushinnangud. Tehnoloogia pealetungiga on toimunud nihe mõtlemises – esmalt pannakse midagi kirja ja alles siis mõeldakse. Meie, täiskasvanute ülesanne on pakkuda lahendusi, kuidas anda ühes väärtushinnangutega edasi elu üks olulisemaid oskusi – oskus panna ennast teise inimese kingadesse ja mõista, mida teine tunneb. Ja seda ka virtuaalmaailmas.

Süüdistada või näpuga näidata on lihtne, lahendusi pakkuda keerulisem. Siiski usun, et viisakusreeglid peaksid kehtima nii iga inimese sisemiste minade omavahelises kui ka väljapoole suunatud suhtluses. Nii online– kui ka offline-suhtluses.

Peame võtma seisukoha, kirjutama alla teatud normidele, ning hakkama neid maast madalast koos väärtuskasvatusega järgmistele põlvkondadele õpetama. Kui pigistame selle asemel ka edaspidi silma kinni, võibki sellest ühel hetkel norm kujuneda. Ja see on ohtlik, suisa pöördumatu. Parem loome ja kanname edasi oskust luua sild kahe maailma – füüsilise ja virtuaalse – vahel liikumiseks.

 

Digitaalse kirjaoskuse õpetus

 

Eesti e-edulugu on positiivne ja vajalik areng meie ühiskonnale, kuid peame rääkima ka selle varjuküljest. Igal kiirel arengul ja muutumisel on kõrvalnähud, mis ei mõista hukka muutust ennast, aga mida peab arvestama ja millega peab tegelema. Küberkiusu märkamiseks, vähendamiseks ja ärahoidmiseks tuleb seda teemat esile tõsta ja selgitada. Meie suhtluskultuur vajab empaatiat, teineteisemõistmist ja hoidmist. Ja lõpuks on selge, et kõike, mida tohib ja mida mitte, ei saa kunagi ette kirjutada. Eetilisuse piirid on meisse sisse kirjutatud juba lapseeas. Ja selle kirjatööga saame tööd teha.

Küsigem endilt ja oma lastelt, kui palju räägime digitaalsest suhtluskultuurist kodus ja kui palju õpetatakse seda koolis? Julgen arvata, et pigem napilt, kui üldse. Sügise jooksul tegime sammu paremuse poole, kui #suurimjulgus kampaania raames jõudsid küberkiusamisega seotud materjalid ligi 150 000 kooliõpilaseni. Ka on juba ainuüksi Telia töötajatest ligi 100 vabatahtlikku käinud koolides, et jagada küberkiusamise äratundmise ja ennetamise kohta selgitavat infot.

See kõik on ühe pika tee algus. Edasi liikumiseks tuleb leida tahet näidata välja sisemuses peidus olevat suurimat julgust. Nii nagu ei saa olla vastuvõetav kius päriselus, ei saa see olla seda ka arvutis või telefonis meie taskus.

 

 

Holger Haljand

Telia erakliendi üksuse direktor

Digitark koondab tehnoloogiateadlikke ja -huvilisi toimetajaid, kes otsivad üles põnevaimad ja kasulikumad tehnoloogiakillud Eestist ja laiast maailmast, et sinu elu oleks lihtsam, mugavam, toredam ja turvalisem.

Kommentaarid